Mitte keegi, kes ise pole selles olukorras olnud, ei suuda ette kujutada, mida tähendab vähidiagnoos. Pärast esimese šoki möödumist esitab peaaegu iga haige kaks küsimust: Mida saavad arstid nüüd minu heaks teha? Mida ma ise saan teha? Püüame selles raamatus vastata teisele küsimusele. Kuigi diagnoos võib olla äärmiselt masendav, ei jäeta kedagi abitult haiguse meelevalda. On hea ja tähtis, et jõuaksite pädevate ja kaastundlike arstide juurde, ent kõiki lootusi ei tohi ainult nendele panna. Päris palju saab ravi kõrval teha ka inimene ise. Mida varem ta sellega alustab, seda paremad on tervenemislootused, võimalused haiguse kulgu positiivselt mõjutada ning väljavaated edaspidigi elada aktiivse ja terve inimese elu.
Päris otsustav osa selles kuulub toitumisele, mis ei peaks kedagi imestama panema. See, mida me sööme, varustab meid toitainetega. Paraku varustab see toitainetega ka kasvajat.
Ometi, see, mida me sööme, mitte ainult ei varusta meid toitainetega, vaid mõjutab kehas lugematuid muidki protsesse. Need võivad lõppkokkuvõttes tervist edendada või seda hoopis kahjustada. See, mida me sööme, võib ka kasvaja puhul teha palju muudki peale kaloritega varustamise. See võib aidata kasvajal suureneda. Aga see võib seda ka takistada. Toit võib kasvajat isegi kahjustada.
See, mida me sööme, võib samaaegselt olla hea meie keha tervetele osadele – ja kasutu või koguni kahjulik kasvajale.
Vähihaige peaks püüdma süüa ja juua täpselt seda, mis tema keha terveid osi toidab ja tugevdab, kuid vähi seisukohalt ei kõlba mitte millekski või ehk isegi nõrgestab vähki. Tuleks püüda süüa selliseid toiduaineid, mis panevad keha valmistama omaenda vahendeid vähi vastu võitlemiseks ja tervise taastamiseks.
Me oleme veendunud, et süsivesikuvaene toitumine on soovitatav väga paljudele vähipatsientidele. Miks me niimoodi arvame, seda tahame selles raamatus võimalikult hästi selgitada, nimetades konkreetsed toiduained, mis selle kontseptsiooniga kõige paremini sobivad. Oleme sellest kirjutanud juba raamatu „Vähirakud armastavad suhkrut – patsiendid vajavad rasva“ (Krebszellen lieben Zucker – Patienten brauchen Fett), mis ilmus 2012. aastal kirjastuselt Systemed Verlag ning sisaldas üksikasjalikke teaduslikke põhjendusi ja argumente, miks vähihaige toidus peab olema väga vähe süsivesikuid. Viitasime ka paljudele teadusuuringutele ja nende allikatele.
Käesoleval raamatul on kaks eesmärki. Ühest küljest on see 2012. aastal ilmunud raamatu lühem, lihtsam, praktilisem ja lugeja jaoks nii-öelda kulutõhusam versioon. Sellega püüame tulla vastu paljudele lugejatele, kelle jaoks esimene raamat oli liiga teaduslik – liiga üksikasjalik, liiga „statistiline“, nagu öeldi ühes retsensioonis. Teisest küljest oleme raamatut ka ajakohastanud, kuna pärast meie esimese raamatu kirjutamist on jälle tehtud palju tööd ja saadud uusi teadmisi.
Käesolevas raamatus on kirja pandud see, mida teadlased on suutnud kindlaks teha tugevasti vähendatud süsivesikusisaldusega toidu mõju kohta nii üldiselt kui ka vähi puhul. Selle põhjal soovitame toitumisviisi, mis katab kõik põhivajadused toitainete, mikrotoitainete, vitamiinide ja ballastainete järele, kuid on spetsiaalselt kohandatud vähihaige vajadustele. Vähihaigetel muutub ainevahetus aja jooksul selliselt, et normaalne süsivesikurohke toit on nendele üha raskemini omastatav ja hakkab neid isegi üha enam kahjustama. Ketogeenne toit seevastu võib keha terveid osi tugevdada, neile energiat ja uuenemiseks vajalikke aineid anda, samal ajal kui vähkkasvaja jaoks on see täiesti tarbetu.
Selles raamatus ei anta mingeid imedieedi juhiseid. Keegi ei leia siit lubadust, et on vaja ainult süsivesikuid vältida ja inimene saabki terveks. Selles raamatus ei väideta, et vähki on võimalik lihtsalt surnuks näljutada, loobudes täielikult suhkrust ja tärklisest. Me ei esita selles raamatus tõendamata väiteid ega laest võetud teese. Viimasel ajal on väga kiiresti levinud muinasjutt vähi surnuksnäljutamisest. Ka meile heideti ette, et oma 2012. aastal ilmunud raamatus olevat me väitnud täpselt sama. Need, kes on seda raamatut ise lugenud, muidugi teavad, et me ei teinud seda.
Meie raamatus räägitakse sellest, kuidas vähipatsient peaks ketogeenselt toituma, et end jälle paremini tunda või edaspidi hea tervise juures elada.
Mida tähendab ketogeenne toitumine? Ketogeenselt toitutakse siis, kui maks toodab rohkesti lühikesi molekule, mida nimetatakse ketokehadeks. Seda teeb maks siis, kui igapäevastes söökides ja jookides leidub väga vähe süsivesikuid, kuid see-eest rohkem rasva. Ketokehad (neid nimetatakse ka ketoonideks või ketoonhapeteks) valmistatakse rasvadest. Ketokehad on suurepärased energiakandjad, neid saavad väga hästi kasutada peaaegu kõik keha koed. Ainult vähkkasvaja ei suuda nendega midagi või peaaegu mitte midagi peale hakata. Samuti on ketogeense toitumise korral vähkkasvaja käsutuses vähem tema jaoks tähtsaimat toitainet, nimelt suhkrut. Peale selle võivad ketokehad väga mitmel viisil pidurdada kasvajate arengut ja levikut kehas. Ketogeense dieedi pidaja ei pane oma keha mingisse ebanormaalsesse või kunstlikku olekusse. Sellised ajajärgud, kus süsivesikuid oli toidus vähe, on olnud inimkonna ajaloos pigem reegel, mitte erand.
